Kuus kuud tagasi sõitsin rattaga Leidenis mööda Breestraati, kui kukkusin ratt alt maha ja murdsin mitte ühe, vaid mõlemad küünarnukid. Järgnenud päevad ja nädalad tõid minu jaoks esile, et tervenemise teel puutub väljarändaja kokku veidi rohkem takistusi, kui esialgu arvati.
Kukkumise järel kõnniteel istudes ei teadnud ma, et mu küünarnukid olid katki. Üllatunud, et ma ei saanud oma ratast üles võtta, kõndisin koju, sõimasin end nii lolli pärast ja tundsin oma avaliku allakäigu pärast pisut piinlikkust.
Expat haavatavused
Järgnevate tundide jooksul paljastati minu väljarändajate haavatavused. Alustuseks, kuna valu ei olnud väga tugev, sain oma Facebooki oleku värskendada järgmisele olekule "Helen kukkus peatänaval ratt alt maha ja sai mõlemad käed sinikaid."
Selleks ajaks, kui mu poiss-sõber Simon kaks tundi hiljem koju tuli, istusin diivanil nuttes, suutmata üldse käsi liigutada. Ilmselgelt tekitati tõsisem kahju.
Just siis, õnnetusjärgses paanikas, mõistsime, kui vähe me teadsime, mida sellistes olukordades teha. Ühendkuningriigis oleksime helistanud terviseabitelefonile või sõitnud lähima arsti või haigla juurde, kuid meil pole siin Hollandis autot ja mul polnud õrna aimugi, kellelt või kust abi küsida.
Mida sa oleksid teinud? Kiirabi kutsumine tundus meile veidi ekstreemne ja otsustasime vastu. Pean tunnistama, et kui meil oleks vaja olnud, poleks ma teadnud, millisele numbrile helistada. Selgub, et Hollandi hädaabinumber – 112 – on sama, mis üleeuroopaline hädaabinumber. Eurobaromeetri andmetel ei tea hämmastav alt 75% eurooplastest, et hädaabi saamiseks võite sellel numbril helistada kõikjal ELis.
Otsustasime helistada oma perearstile või huisartsile, kuid meie meelehärmiks oli operatsioon just sulgemas. Hollandis suletakse enamik perearstikabinette kell 18.00. Tervishoiuassistent oli aga väga abivalmis ja andis meile Leideni ülikooli meditsiinikeskuse numbri pärast perearsti ning õnnetusjuhtumi ja hädaabiteenistuse tunde. Nad annavad tervisealast nõu pärast kella 17.00 ja nädalavahetustel.
Telefoninõuanne oli pöörduda kohaliku haigla eerste hulpisse (hädaabikeskusse). Sõitsime taksoga Leideni meditsiinikeskusesse ja mõeldes oli see hea asi. Personal oli abivalmis ja asjalik ning rääkis inglise keelt. Haigla oli puhas ja haigeid inimesi silmanähtav alt üle ei tulvil!
Siinkohal tahaksin rõhutada, et kuna te ei pruugi hollandi keelt rääkida, on väga oluline oma vigastuse kohta selgeks teha. Mainige kõike algusest peale, isegi kui tunnete ajaraiskamise pärast piinlikkust.
Ma ei kujutanud ette, et oleksin võinud mõlemad küünarnukid murda ja seega ei küsitlenud ma arsti, kui algselt vaadati võimaliku murruna ainult ühte kätt. Selle asemel, et mõlemast käest koos röntgeniga teha, uuriti teist alles palju hiljem pärast seda, kui väljendasin muret, et ka see on kahjustatud.
Siiski saadi kogu protsess üsna kiiresti läbi ja arst tuli kolme tunni jooksul meie juurde tagasi teatega, et mul on tõepoolest mõlemad küünarnukid katki läinud. Simon vaatas mind hämmastusega, et lihtsal parempöördel kõnniteele võivad olla nii kahjulikud tagajärjed. Tundsin end naeruväärsena.
Mida peab arst minust arvama? Ma ei kujuta ette, et hollandlane kukuks kunagi oma ratt alt!
Mulle seoti side ja anti valuvaigisteid ning me läksime koju, mõeldes, kuidas me järgmise paari nädalaga hakkama saame, arvestades, et ma ei saanud oma käsi kõverdada.
Keegi, kes teid aitaks
See viib mind viimase punktini vigastusega väljarändaja kohta. Paljud meist elavad üksi ja tuleb aegu, mil teil on vaja kedagi, kes teid aitaks. Minu jaoks olid järgnevad nädalad võrdselt valusad, ebamugavad ja naeruväärsed.
Simon mõtles välja eriti pikad kõrred, mis aitavad mul tassi teed juua. Võileivad lõigati väikesteks ruutudeks ja tõmmati grillvarraste külge, et saaksin tema tööl olles vähem alt süüa! Naabrid kontrollisid mind, et veenduda, et mul on kõik korras.
Ma ütlen teile, et see ei olnud lihtne, kuid üksinda oleks see olnud võimatu. Sidemeid eemaldades küsisin arstilt, mis saab siis, kui üksi elavad inimesed end vigastavad. Ta teatas mulle, et mõnikord peavad nad haiglas viibima, kuni saab korraldada koduhooldust. Keegi meist ei soovi seda kasutada!
See pani mind mõtlema. Enamikul meist on sõpru, kellega saame pubisse või kunstigaleriisse minna, aga kas meil on kedagi, kellele saaksime helistada, et meie eest poodi minna? Kas teate oma naabernaabrit, kedagi, kes saab teid vajaduse korral hõlps alt kontrollida?
Väljarändajad peaksid olema valmis
Kuus kuud hiljem ja ma olen täiesti tagasi normaalseks, kuid kogu kogemus on mulle rõhutanud, et väljarändajatena peaksime olema oma tervise ja hoolduse osas rohkem valmis. Nüüd olen veendunud, et mul on telefoni ja arsti numbrid salvestatud. Ma tean, kus nad asuvad ja kuidas sinna jõuda.
Olen ka oma ravikindlustuspaketiga lähem alt tutvunud, mis õnneks kattis minu ravi. Ja kõige olulisem õppetund, mille sain? Kui kukute ratt alt maha ja maandute kätele, painutage küünarnukid!
Kasulikud näpunäited
ELi hädaabinumber on 112. Hädaabi saamiseks võite helistada numbril 112 ilma riigikoodita, kui viibite Euroopa Liidu mis tahes osas.
Õppige 1–10 hollandi keeles. Enamik arste annab hädaabinumbrid väljaspool tööaega automaatvastaja sõnumite ajal, kuid harva inglise keeles.
Leidke oma kohalik haigla ja selle telefoninumber. Leidenis elavate inimeste jaoks on ülikooli meditsiinikeskuse veebisaidil kasulikke nõuandeid, kellele hädaolukorras helistada.
Te oleksite pidanud varsti pärast Hollandisse saabumist end arsti juurde registreerima. Kohalike arstide nimekirja leiate oma peatänava apteegist.
Kindlustusseltsi saate vahetada maksimaalselt üks kord aastas. Rääkige oma sõpradega nende kogemustest ja tutvuge ravikindlustusseltside valikuga. Mõned pakuvad ingliskeelseid brošüüre.
