Minu suhted temaga on olnud tormilised. Esimesed kaks aastat olid kõige pimedamad päevad, nagu oleks elatud mitmeaastases poolvalguses. Kaugemas otsas oli näha lootusesära. Kuidagi jäi see lihts alt selleks, kaugeks ja kättesaamatuks.
Päike näis olevat lõksus just tuulega tuliselt rändava tumeda pilvekihi kohal ja taga. Aeg-aj alt näete silmapiiril valguskillukest. Kiusab, hõljub alati ja ei murra peaaegu kunagi läbi.
Pimedad päevad, ma kutsun neid. Suure depressiooni ja eraldatuse ärevuse periood sellest, mis oli kunagi soe ja tuttav sellele karmile anonüümsusele, lihts alt üks nägu rahvahulgast. Maadlemisest ja tee leidmisest kummalises ja uues riigis nimega Holland.
Tema suved on kohati veidi segased, nagu elaks neli aastaaega ühe päevaga. Ärkad külmavärinad pakaselistel hommikutel, mis poole päeva pe alt rahunevad kevadise jahedusega. Hilised pärastlõunad eemaldavad teie riiete kihid, kui soojus lõpuks imbub sisse ja kui päeva lõpus rattaga koju sõidate, loojub päike ja külm hiilib uuesti sisse.
Tema sügised on päikeselistel päevadel maagilised. Järved säravad tema sinise taeva all ja öösel on jalutuskäik mööda linna munakivisillutisega tänavaid eeterlik ja unenäoline, karge puhta õhu kosutav sissehingamine.
Kuid te ei saa eitada, et tema vihmad ja tuuled on sel aastaajal nii armetu, kui nad tulevad. Sussimine iga hästi riietatud ja sobiva juhtide peale, kes on teel tööle, ja kastetakse koolilapsi teel kooli.
"Kas see läheb paremaks?" küsis sõber, uustulnuk ja ümberpaigutamise algstaadiumis murelikult.
"Oh jaa!" vastasin naeratades. "See läheb nii palju paremaks, et te ei taha kunagi lahkuda! Või võib-olla mõneks ajaks pikkade talvekuude jooksul," mu silmad särasid.
Mis on selle murettekitava maastikuga, mis mängib inimese psüühikaga ja piinab seda? Kas see on armastus või vihkamine? Lõpuks leppisin ma resolutsiooni, võib-olla tagasiastumise ja lõpuks aktsepteerimise tõttu armastusega.
Ma ei tea täpselt, millal kõik hakkas muutuma. Kas see hiilis aeglaselt üles või oli see minu olemuse teadlik otsus või mõlemad. Seisin Scheveningeni puiesteel õhtuhämaruses talvel eriti tuulisel ja miinuskraadisel päeval.
Kai tuled helendasid kauguses ja mere ääres promeneerivate inimeste siluetid andsid kogu pildile vapustava tausta. Lained lõid metsikult vastu kallast. Seisin seal külmas värisedes, vaimustuses, aukartusest tema ilu ees.
See, mis oli uinunud, sai elavaks. Iga päev oli ärkamine. Haagi Sweelinckpleini ääres viipasid uhked sajandivanused viilkatustega majad. Kuidas ma ei märganud seda kõike, kui kõndisin neist iga päev mööda?
Reinkenstraati kaupmeeste ja poepidajate sõbralikud jutuajamised tõmbasid mind kaasa. Orkestrid korraldavad aeg-aj alt laupäeva hommikuti sellel elamurajooni väljakul ekspromptidega lavaesinemisi, äratades mind trompeti- ja tromboonide helide saatel. See oli sürreaalne, veetlev. Ma armusin.
Tema linnakeskuste keskaegsed munakivisillutisega tänavad olid kunagi mu kõige jäledamad vaenlased. Olgu see siis Utrechtis, Den Boschis või Amsterdamis, mu teravad kontsad vajusid pragude vahele. Kurat, ma ei saanud sellel maal isegi korralikult kõndida! Viis aastat hiljem ja nüüd on mu palav soov, et neid ei kaevataks kunagi üles ja asendataks betoonist modernsusega. Olen alates sellest ajast üle läinud mitte-stilettodele.
Praegu on hilissügis ja puud on enamiku oma lehtedest maha ajanud. Nad seisavad tema halli taeva all palj alt ja iganev alt. Seal, kus ma kunagi nägin kõledust ja inetust, näen nüüd vaikust ja rahu. Vaikne kindlustunne, ilma inimeste seas valitsevast depressioonist, mis on sel aastaajal tavaline. Tema tuuled pühivad üle maa ja ta seisab omal kohal. Ta teab, et see on uuestisünniks hädavajalik.
Kevadel hakkavad tärkama kollased krookused ja lavendli nartsissid – nad hiilivad aeglaselt rohu seest välja, andes teed rõõmsameelsusele, mida võib tuua ainult kevad; rõõmupuhang ja ärkamine. Vanadest tornidest kõrguvad kirikukellad lõhuvad oma kellamänguga vaikust. Nende kõlisemine toob esile rõõmsa selguse.
Aja jooksul, nagu siis, kui annad kellelegi võimaluse, löövad kõik head asjad särama.
